Tagasi Londonis...

Nagu pealkiri ütleb, olen tagasi Londonis aga ainult 23-ks tunniks. London on mulle alati meeldinud. Seda juba sellest "kiviajast" saadik kui me sõpradega väikesest Iirimaa linnast nimega Wexford, Londonisse "põgenesime":). Londoniga seoses on mul palju positiivseid seiklusi ja mälestusi. Aga kuna see blogi sai tehtud selleks, et kajastada minu tegemisi Austraalias siis ei hakka vanu aegu praegu meenutama vaid kirjutan mõnekümne sõnaga kuidas minu viimased päevad ennem Austraalia poole liikumist, Eesti Vabariigis, möödusid.
Läinud laupäeval sai teha väike istumine/chillimine minu pool Asula tänavas. Rahvast tuli lõpuks kokku üle 10 kuigi algselt oli plaanitud ainult väike istumine paari sõbraga. Sel õhtul tundsin esimest korda, et ma vist tõesti hakkan minema kuskile kaugele, teisele poole maakera. Mina jään ikka iseendaks aga kõik minu ümber muutub: kliima, inimesed, loodus - ühesõnaga kogu mu elu muutub. Ütlen ausalt, see on hea tunne. Mulle ei paku miski rohkem head meelt kui uute asjade, inimeste ja paikade kogemine.
Nädala alguses olid päevad suhteliselt ühesugused(nagu üldse viimastel nädalatel Eestis). Istusin enamus ajast kodus ja uurisin Austraalia kohta materjale internetist. Ja siis jõudis kätte neljapäev, 21. oktoober.
Ärkasin oma tühjas üürikorteris. Olin eelmine päev kogu oma riide- ja mööbli rägastiku vedanud maale õe juurde. Aitäh, Kriss!:) Ajasin päeva peale mõned asjad korda ning umbes 5-6 aeg õhtul tulid sõbrad minu poole ja sai räägitud viimased tähtsad jutud:) Samal ajal kell tiksus vaikselt nii kaugele, et oligi käes aeg minna Lennart Meri Tallinna lennujaama. Jätsin sõpradega hüvasti ja istusin Jane autosse, kes mind lennujaama viis ja minuga viimased minutid koos veetis. Ei old just kerge lennuki peale minna aga mis seal ikka...elu on selline. Järgnes peaaegu 3 tundi lendu ja olingi UK's - minu esimene vahepeatus teel Austraaliasse. Stanstedi lennujaamas ootas mind sõber Egis kellega tegime kohe kiire peatuse lennujaama Burger Kingis. Sellele järgnes umbes tunniajane sõit Egise poole. Kohe hakkas mulle silma see kui valgustatud, kvaliteetsed ja nähtavad siin teed on. Nagu öö ja päev võrreldes kodumaaga. Egise poole jõudes tegime köögis mõned õlled, vaatasime pilte ja videosid ning meenutasime vanu aegu. Tunnen teda sellest ajast saadik kui me Wexfordist Londonisse kolisime - oma 8-9 aastat.
Sellega on minu esimene blogi sissekanne lõppenud. Usun, et siin madude ja ämblike keskel tuleb hea uni:) Nimelt on Egisel elutoas kaks madu ja üks tarantel. Õnneks on nad klaaspuuris:) Lucky me!