21:47 UK time 22.10.2010
Otsisin just oma reisikoti võtmeid taga aga ei leidnud. Panin nad ennist taskusse kui lukk sai kinni pandud kuid tundub, et olen nad kaotanud, mis tähendab seda, et ma pean ise oma enda reisikotti sisse murdma. Maruvahva, ütlen ma selle peale.
Olen hetkel lennukis ja kiman Kuala Lumpuri poole. Umbes 13 tundi on veel jäänud lennata. Polegi väga palju:) Olin oma koha bronninud akna äärde millegi pärast. Tavaliselt ma ikka üritan istuda vahekäigu poole, kuna oman suht pikkasid jalgasid(kirjutatakse nii?) ja ei taha väga ära mahtuda. Muidugi ei olnud sellega mu mini-kannatused veel lõppenud. Minu kõrvale tuli istuma mõnusalt ülekaaluline austraaliast pärit neid kes juba eemalt tulles oli sellist nägu, et ta vist istub minu kõrvale. Nii ka läks! OK pole hullu, mõtlesin ma, saan hakkama. Siis tärgatas mõte ja üritasin talle pakkuda diili, et mina istun vahekäigu poole ja tema saaks vastutasuks aknast välja vaadata järgnevad 13 tundi. Vastuseks oli kindel EI! Aga ta oli suht lahke ja küsis stjuardessilt, et kas äkki leidub mõni vaba vahekäiguäärne koht lennukis olema minu jaoks. Ja oh imede ime, vastus oli positiivne ja ma sain normaalselt ennast sisse seada nii, et kedagi minu kõrval ei istu. See on ilmselge luksus, selles odavlennufirma õhulaevas, mille omanikuks on AirAsia. Muide stjuardessid, kes on arvatavasti Malaisiast pärit, näevad väga head välja.
Täna hommikul Londonis sai ärgatud umbes 9 aeg. Egis oli juba tööle läinud. Ajasin oma tavapärased pärast tõusmist toimetused ära ja läksin linna peale. Olin mõttes juba endale selgeks teinud kus ma kindlasti käija tahan. Esimeseks peatuseks oli Upton Park, East London. Põhjus miks sinna läksin oli see, et kunagi kui Iirmaalt Londonisse tulime sõpradega siis oli just see piirkond meie esimeseks elukohaks. Võtsin muidugi kaamera ühes ja tegin mõned võtted. Käisin ka selle maja ees kus me elasime - 60A Plashet Road(keda huvitab siis vaadake google earthiga street view'd). Praegu küll hea meelega ei läheks sinna tagasi elama. See oli ikka korralik shithole ma peaks mainima. Sissevajuv köögi lagi, uskumatu veesüsteemiga vannituba, pätside kaupa saia söövad hiired, katkised aknad, kopitanud sisustus, kahtlane leedukast "omanik", nigeeria tramburai alumisel korrusel jne. Vot nii me seal elasime:) Aga see oli samas jälle kogemus ja kahetseda pole küll midagi. Selles majas saime tuttavaks ka Egisega, keda eilses blogis ka mainisin. Egis on üks väheseid londonlasi kellega ikka veel suhtlen. Temale lisaks on veel paar endist töökaaslast ja see on kõik. Tegin mõned võtted ka Green Streetil, kus asub West Ham Unitedi kodu. Ei ole see klubi minu teema nii, et liikusin sealt minema piirkonda kus mängitakse kõige paremat jalgpalli Inglismaal - Arsenali koduareen nimega Emirates. Asub see muidugi North Londonis ja sinna jõudmiseks ei läinud mul palju aega. Seal sain palju filmida ja chillida. Käisin Arsenali muuseumis mis jättis eriti hea mulje. Aga ei hakka siin pikalt seletema mis seal oli. Loodan, et saan mingi aeg teha väikse videokokkuvõtte ja siis näete ise. Pärast muuseumit tegin tiiru ümber staadioni ning käisin Arsenali poes. Esimene kõhutäis sai võetud ka seal staadioni läheduses. Mingi suvaline chicken spot jäi ette ja astusin sisse ning tellisin endale traditsioonilise 2 tükki kana, friikad ja joogi:) Londonis ja mujal maailmas elanud ja -käinud arvatavasti teavad mis see endast täpselt kujutab(KFC on selle teema lipulaev). Järgmised peatused olid Picadilly Circus, Oxford Street, Westminster, Soho ja siis lõpuks Putney. See kant on väga heade mälestuste meka. Mingi hetk oli vist meid 6 sõpra, ja kõik Rakverest, seal koos elamas. Kõvasti sai pulli ja möllu seal:)
Kell hakkas lõpuks nii kaugele jõudma, et oli aeg minna tagasi Egise poole, et siis sealt suunduda Stanstedi lennujaama lennukile. Egis lahke mees muidugi viskas mind lennujaama oma autoga. Ennem minekut krabasin veel kiirelt selle sama eelpool nimetatud kanaeine koos külma Magnersiga. Mõnus! Mingi hetk pärast tankimist suutis Egis vale maanteele väljapääsu valida ja sõitsime umbes 30 miili niisama kuigi lennujaam oli bensukast siis ainult paari miili kaugusel. Väike närvikõdi oli, kuna sõitsime lennujaamast hoopis eemale ja aeg tiksus selga. Õnneks tuli mingi hetk tagasipöördevõimalus ja olime taas lennujaama poole teel. Sinna jõudes surusime kätt aga pikemaks hüvasti ei jätnud, kuna Egisel juba piletid detsembriks broneeritud Austraaliasse:) Kes veel tuleb?
Arvan, et piisab selleks korraks. Adjöö!
No comments:
Post a Comment